Femme Forte

Tõusu ja loojangu värvid sünnivad lühikeste ja pikkade valguslainete ning atmosfääri vastasmõjus. Vernere uutes töödes saab see optiline nähtus naiste häälte ja lugude metafooriks. Õhtul päikese horisondile langedes siseneb valgus atmosfääri madala nurga all ja peab läbima pikema tee, mistõttu kaob loojangul sinine valgus, alles jääb vähem hajuv punane. Heleda sinise tooniga tähistab kunstnik näitusel õrnemaid naiseliku kohalolu vorme. Küllastunud ehavalguse värvigamma sümboliseerib hääli, mis vastupanu kaudu tugevnevad ja takistustest läbi tungivad.

See valguse ja nähtamatute jõudude ühinemine omandab ilmutusliku mõõtme ka virmalistes, kus päikesetuul kohtub Maa magnetväljaga ja loob atmosfääris kireva värvimängu. Roheliste, roosade ja lillade toonide kihistumine meenutab seda, kuidas üksikud lood ühiseks spektriks põimuvad. Kosmose ja õhu piiril tekkivad virmalised sarnanevad Vernere spiraalidele, mis kujutavad vahepealset ümbersünni ruumi ja üleminekut.

Selle helendava paletiga kutsub Vernere meid ette kujutama jõustavaid lugusid naiste eneseteostusest, mida leidub Baltimaade lähiajaloos vähe. Kahtlemata on siin piirkonnas olnud naisi, kes elasid kohustuste ja piirangute kiuste edukat loomingulist ja töist elu, ent seda tehti sageli isikliku heaolu arvelt. Paljud eelmise sajandi naiseeskujud olid elu lõpus üksikud ja elasid vaesuses, sattusid poliitiliste repressioonide ohvriks või pidid alla vanduma karmile haigusele. Vernere naisfiguurid uutel tušimaalidel kehastavad aga vastupidist: nad pakatavad energiast, mis on justkui talletunud liigeste ja kudede põimingusse ja ootab üksnes avaldumist. Samuti leidub juba liikumises olevaid vilkaid figuure, mis pürgivad üha edasi ja kõrgemale, ent ka äärmiselt nõtkeid ja õrnu punguvaid kämblaid, mis alles kompavad ebakindlalt pinnast.

Miks hakkas Vernere otsima just naiseeskujusid? Doktoriõpingute ajal uuris Vernere kõige tuntumaid femme fatale tegelaskujusid – sireene, Medusat ja Pandorat. Neil Vana-Kreeka kangelannadel oli küll seksuaalsus ja võim, kuid see tõi kaasa ka kättemaksu, karistuse ja valu. Kunstniku tähelepanu koondus ebaõiglasele kannatusele, mida need tegelased pidid võrgutusliku veetluse tõttu taluma, samuti sellele, kuidas meeste kirja pandud mütoloogilistes lugudes on naisi sajandite vältel ekslikult süüdlastena tõlgendatud. Eriti huvitas Verneret, et neis Euroopa kultuuriloo tüvitekstides avaldub sissejuurdunud hirm naise seksuaalsuse ees. Ta proovis mõista, miks seda ka tänapäeval alla surutakse ja vääralt kujutatakse ning ohvreid nende kannatustes süüdistatakse. Need arhetüüpsed tegelased aitasid välja selgitada, kuidas avaldub naise seksuaalsusega seotud ärevus tänapäeva Ida-Euroopa postsovetlikus ühiskonnas.

Akadeemilise uurimistöö kõrval võtsid need ideed samal ajal kuju ka Vernere kunstis. Oma tindi ja munatempera maalides vabastas ta naise keha piirangutest ning lasi veetlusel ja jõul abstraktsiooni kaudu esile kerkida. Vernere teosed lagundasid koost ja muundasid visuaalselt naise kehaosi. Kuigi kujutised on sageli loodud dramaatilise musta pigmendiga valgel paberil, jääb kehavorm ise voolavaks, mänguliseks ja õrnaks, tuues välja naistes peituva uudishimu ja elujõu. Nii Vernere varasem looming kui ka uued lootusrikkad teosed vormivad meie arusaama vabadest naistest, kes liiguvad sihikindlalt edasi, et kujundada elu, mis on täis loovust ja ilu.

Vernere on need erksad pildid maalinud tõsiduse ja kindla teadmisega. Kunstnik kasutab sel näitusel traditsioonilisi tehnikaid ja materjale, nagu munatempera, tušš, tammepuit, pronks, õlivärv ja marmor, andes neile uue hingamise. Aastakümneteks kunsti äärealadele nihkunud figuratiivne ja värviküllane maal on taasleidmas oma kohta teiste kaasaegsete kunstivormide seas. Kartmata sel väljal jääda illustratiivseks või naiivseks, sekkub Vernere näitusega „Femme forte“ seega ühiskondlike protsesside kõrval ka kunstimaailma muutustesse, sest nagu vihjavad galerii ruumis leiduvad elemendid ja stsenograafia, saab näitusel mitut perspektiivi ühe hoo ja hoovaga nihutada.